Päikesesüsteemi tekkimine

iDevice ikoon
 

Päikesesüsteem tekkis umbes 5 miljardit aastat tagasi Galaktikas iseenda raskuse mõjul kokku tõmbuma hakanud gaasipilves. Pilve läbimõõt oli 4 valgusaastat. Umbes 70% sellest oli vesinik, 30% heelium, 1% moodustasid raskemad elemendid (peamiselt hapnik, süsinik, räni ja metallid). Suurem osa gaasist koondus pilve keskele, kus hakkas tekkima Päike. Et kokkutõmbuva pilve pöörlemiskiirus suurenes nagu piruetti sooritaval iluuisutajal ja pilv muutus üha lapikumaks, ei koondunud kogu gaas Päikesesse, vaid seda ümbritsevas kettas tekkisid väikesed tihendid, millest hakkasid moodustuma planeedid ja nende kaaslased. Planeetides koondusid raskemad aatomid keskele ning väikest tihedat tuuma jäi ümbritsema paks vesinikust ja heeliumist atmosfäär. Selleks ajaks oli Päike peaaega valmis ja hakkas kiirgama. Päikesekiirgus (päikesetuul) hajutas planeetide tekkimisest üle jäänud gaasi ning lähimate planeetide (Merkuur, Veenus, Maa ja Marss) ja nende kuude vesinikust ja heeliumist kesta. Maa esialgsest massist jäi järele ainult sajandik, aga hiidplaneedid on säilinud peaaegu sellistena, nagu nad tekkisid. Järelikult sai Maa tahkeks planeediks seepärast, et Päike ei tekkinud 10 miljardit aastat tagasi koos Galaktika vanimate tähtedega. Tollal polnud vesinikust ja heeliumist raskemaid aatomeid veel olemas. Need tekkisid suure massiga tähtedes, mis plahvatasid supernoovadena (suure massiga tähtede evolutsiooni lõppfaas, mis lõpeb plahvatusega) ja paiskasid nad Galaktikasse laiali, ja meie gaasipilvel oli ligi 5 miljardit aastat aega neid koguda. Niisiis: peale vesiniku ja vähese heeliumi pärineb Maa tervenisti supernoovast.

5 -6 miljardi aasta pärast hakkab Päike "läbi põlema", kuid vahetult enne seda ta paisub, muutub hiidtäheks ja hajutab taas Maa tüüpi planeetide atmosfääri. Planeetide orbiidid on aga nii püsivad, et planeedid jäävad tiirlema ka ümber kustunud Päikese.

 
   
Kasutatud kirjandus: Enn Pärgmäe "Füüsika õpik kutsekoolidele", Tartu 2002