Ülevaade astronoomia arengust

iDevice ikoon Pilte astronoomia ajaloost
Näita Geotsentriline maailmasüsteem pilti
Geotsentriline maailmasüsteem
Näita Asteekide kalendrikivi pilti
Asteekide kalendrikivi
Näita Stonehenge pilti
Stonehenge
iDevice ikoon

Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib taevakehade ja nende süsteemide ning kosmilise hajusaine ehitust, liikumist ning arengut.

Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "-loogia", vaid "-noomia" kreeka sõnast nomos 'seadus'. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha'. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.

Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks:

  • astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega;
  • taevamehhaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril;
  • astrofüüsika uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta. Objekti järgi jaguneb astrofüüsika neljaks:

a) planetoloogia (koos geofüüsikaga) uurib planeetide, nende kaaslaste jt. Päikesesüsteemi objektide ehitust);
b) tähtede füüsika (uurib tähti);
c) galaktikate füüsika uurib galaktikaid (tähesüsteeme);
d)kosmoloogia (uurib Universumi, st kogu maailma ehituse ja arengu seaduspärasusi).
Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.
 
Pildid: siit, siit ja siit.